NÄIDIS RAAMATUST
ÜKSINDUS
Me oleme ehitanud oma sise templile sambad, kaardistanud, elu tasandeid avastanud, leidnud värve, mis meid inspireerivad ja märganud nurki, mida soovime lihvida. Sambad on nagu stalaktiidid ja stalagmiidid, mis koobastes arenevad ja kasvavad, et luua lõpuks sammas alumise ja ülemise vahel. Vaimse sisemise templi loomisel ei toimu kõik alati ehituse ja kasvatamise kaudu, selle templi sambad nõuavad ausust ja valmisolekut õpitut maha lammutama, selleks, et mõistmine saaks toimuda uuel tasemel, uuel oktavil.
Igal indiviidil on tähendusevajadus, et elul oleks tema enda jaoks mõtestatud tähendus. Mida rohkem on indiviid tähendust otsinud, seda sügavamale jäneseurgu hakkab elu teda juhatama ja tähendus hakkab omistama sügavamaid kihte. Ikka ja jälle avastame, et oleme ehitanud liivalosse, on need füüsilised või vaimsed aga siiski on need kaduvad ja näilised. Iga loomisega õpime me midagi eneste kohta, kiindume, samastume ning taas peame kõik maha lammutama, et leida end null punktist, ulgumerelt. Selline on universumi sisse ja välja hingamise rütm, me loome vormi ja taas hävitame vormi, et kogeda selle taga olevat tühjust ja vaikust.
Kes ma olen?
See küsimus võib tähendada: mis on mu roll, kes ma tahan olla, millega ma soovin end samastada, millised ideed mulle meeldivad, mis on mu huvid, millesse ma usun, milliste ideedega ma nõustun?
Aga võttes selle küsimuse tõsiselt ette, siis avastame, et kõik need eelnevad küsimused, mis algselt meie persooniga seostuvad hakkavad maha langema. Me hakkame avastama, et me ei olegi kõik need meeldimised ja mitte meeldimised, me ei olegi huvid, tegevused, projektid, tunded, mõtted, mälestused, kogetu ja plaanitu.
Aga kes me siis oleme, kui me koorime end kõigist neist kihtidest vabaks, kui me seisame rohkem kui alasti, lahustudes ja kaotades kõik, mida me varem oleme nimetanud “Minaks”. Siis me leiame tõelise vastuse, mida ei ole võimalik sõnadega kirjeldada, mida saab vaid kogeda.
Kasutades India meetodit neti-neti, ma ei ole see, ega see. Saame me järjest samastamise filtreid ära kaotama hakata. Elu teeb seda protsessi kõigiga läbi, me kõik kogeme ühel või teisel eluhetkel kuidas keegi meid ärritab. Ärritus näitab, et miski meis pole tasakaalus, et me oleme millegagi samastunud ning see loob tasakaalutust. Kui ma olen samastanud ideega ja keegi ütleb, et see idee on rumal ja see mulle mõjub, siis loob elu võimaluse meil seda tasakaalutuse kihti avastada ja midagi ettevõtta.
“Elus, mida me elame on vähe üksi olemist. Isegi kui me oleme üksi on meie elud ülekoormatud mõjutustest, tarkustest, mälestustest, kogemustest, rahutusest, kurbusest ja konfliktist, mis teeb meie meele aina tuhmimaks ja tuimemaks, veelgi vähem tundlikumaks, monotoonseks rutiiniks. Kas me oleme kunagi üksinda? Või kanname me endaga kaasas eilse koormat?”
-Krishnamurti
Selleks, et end alasti võtta ja kogeda oma tõelist olemus on meil vaja ruumi, vaikust, teravust, selgust, tähelepanu, teadlikkust, avatust.
Hirm
Me loome suhteid, me loome tähendust, me soovime leida objekte ja ideid, mida endale külge riputada, selleks, et me ei peaks kogema hirmu tundmatuse ees. Turvatunne, me otsime seda teises, me otsime seda religioonis, vaimsetes õpetustes, projektides, rollides, mida mängime. Kas me oleme kunagi leidnud turvatunde üheski suhtest? Enamik meist me soovime, et me oleksime armastatud ja turvatundes, aga kui igaüks soovib seda, siis kas see on armastus? Kui me seda ei saa ja see nõudmine pole rahuldatud, siis avastame, et me ei armastagi. Kui meile pakutakse seda, siis armastame tingimustega, et see jätkuks.
Kuidas elada vaba hirmust, öelda jah tundmatule, teadmatule? Selleks me peame mõistma, kes me tegelikult oleme ja mida see Olemus vajab? Kas ta üldse vajab midagi?
“Niikaua kui me pole vabad hirmust, võime ronida mägede tippu, võime leiutada jumalaid, kuid me alati leiame end pimedusest. Elades korrupeerunud ühiskonnas, kus kogu haridussüsteem on üles ehitatud võistlusele ja võrdlemisele, me oleme vastu võtnud hirmu. Ja see hirm moondab ja tuhmistab meie päevi.”
-Krishnamurti
Mis on need hirmud, mis koguaeg salamisi meiega kaasas rändavad? Kus need hirmud on alguse saanud? Kas on mõni kogemus, mille vastu tekkis nii tugev reaktsioon, et me ei soovi, et seda kunagi juhtuks ja seetõttu on meie suhe selle kogemusega tasakaalust väljas ja väljendub läbi hirmu? On mõni kogemus nii ilus ja hea, et me kiindume sellesse ja kardame sellest ilma jääda? Vaatleme, mis on see, mis vangistab meid ja ei lase küsimusel ˋKes ma olen?ˋ sügavamale puurida.
Minu illusioon endast oli alati kui kartmatu Pipi, kes hüppab rõõmuga tundmatusse, see silt endast ei lubanud mul näha hirmu, mida kogesin kui lõpetasin tegutsemise. Esimene tugev hirm, millega silmitsi seisin oli hirm olla väärtusetu, et kui ma midagi ei loo, ei tee projekte, ei loo plaane, ei ole aktiivne tegutseja, siis ma olen väärtusetu. Ma avastasin, et ma olin end samastanud oma tegevusega, seega kui ma tegevuse ära võtsin, kartsin ma näha eneses valitsevat tühjust, igavust. Kunagi lapsena ütles mulle keegi, et ainult igaval inimesel on igav, see tungis sügavale, ma kartsin olla igav inimene. Ometi ainult siis kui leppisin sellega, et ma olen täiesti igav, teiste ideede, mõtete, raamatute poolt loodud produkt ning mul endal pole ühtegi innovaatilist ideed, sain ma sellele igavusele ja tühjusele otsa vaadata ja ainult sel momendil sai midagi minus päris kogemuse, üksi olemise kogemuse, tühjuse kogemuse.
Järgmine hirm, mis end mulle esitles on hirm suhtes end avada ja kogeda suhte alatist muutlikkust. Teine inimene on alati uus ja tundmatu maastik, hirm avaneda kellelegi, usaldamatus, vajadus, et meile pakutakse armastust, turvatunnet, tõotatakse truudust, et teine täidaks meie poolt loodud reeglistikku, mis meile sobib. Et me kontrolliks olukorda ja meie elu läheks nii nagu me oleme kujutluses loonud. Muidugi kui teine inimene hakkab meie plaani täitma ja teeb seda ilma aususeta, siis toimub ühel hetkel plahvatus, kus teine avastab, et ta on end suhtesse ära kaotanud ning põgeneb sealt esimesel võimalusel või kui hirm tundmatusse minna on suurem kui tõe otsing, siis jätkatakse rollide mängu, pakkudes teisele kõike, mis teise hirme summutab, laveerides end kõigist võimalikest konflikti momentidest mööda, mängides harmoonilist suhet, mille all on magav vulkaan, mis iga hetk võib ärgata. Kui mõlemad partnerid otsustavad ausaks jääda, siis tekib palju momente, mis lammutab turvalist ruumi, ootuseid, ühiseid illusioone, aga näitab meile meie kiindumusi ja vajadusi, mis tulenevad egost. Meie esimene ja kõige olulisem armastus on meie enese südametunnistus ja intuitsioon, kui me teeme midagi teise pärast ja läheme vastuollu enda südamega, siis kaotame me kõik. Suhted annavad võimaluse polaarsuste tasakaaluks, kus mees ja naine saavad lahustada kõik ego vajadused ning ainult siis kui mõlemad teavad, kes nad tõeliselt on, saavad nad saavutada üksolemise. Kui see ei ole eesmärk, siis saavad mõlemad pähe õppida rollid, mis teist näiliselt maha rahustab/tuimestab, kuid ei lähe kaua kuni need pinged ühel või teisel viisil nähtavale ilmuvad, sest selline on elu õppeplats, midagi ei jää igavesti peidetuks.
Üksolemine ei saa kunagi eksisteerida kahe mina vahel. Üksolemine saab eksisteerida ainult kahe mitte-mina (non-selves) vahel.-
Osho
Üks suurimaid hirme, mille avastasin sai nähtavaks kui analüüsisin enda arusaama õigest ja valest, mul oli hirm käia vaimset teed valesti, see hirm oli nii sügav, et tundsin, et see läbis kõike. See hirm ei olnud valmis usaldama tundmatut juhatust eneses, vaid tahtis mõistusega läbimängida erinevad vaimsed teekonnad, et ma mingil juhul kuskile religioossesse lõksu ei langeks, tohutu umbusaldus ja allergiline reaktsioon religioossete ideede vastu oli algselt minuga. Ma mõistsin, et ainus viis sellest hirmust vabaneda on võtta täielik vastutus, nii kaua kui ma kellegi teise ideed järgin ilma enda sisetunde ja intuitsiooni kuulmata, olen ma kadunud. Kõik meistrid, kes näitavad teed on vaid teeviidad, aga otsuse astuda ja tunnetada, mis suunas ja kuidas täpselt peab alati tulema minu seest. See on ainus, mis me saame teistele kinkida, struktuuri, mängud ja mõtted, mis juhatavad meid meie isiklikule palverännakule, kus me oleme kontaktis oma sisemise juhatusega ja meelekindlalt ise vastutavad.
Üksindus vs Üksildane, üksi vs üksik
Kui me kogeme üksildust, siis on miski meis, mis tahab, et olukord oleks teisiti, miski ei suuda kogeda vahetult, vaid projetseerib kogemusele peale. Me võime olla rahvarohkes kohas ja kogeda üksildust, sest midagi meis ootab, et keegi meid armastaks või mõistaks, hindaks või toetaks.
Kui me valime teadlikult olla üksi, oleme me rahus ja terviklikud selle momendiga, ainult siin ja praegu kogemuses on piisavalt tühjust, selgust perspektiivis, et kogeda hetke tema täiuses. Üksildus ootab, ta ei ole kohal, ta on kujutluses, võrdluses või igatsuses.
Üksindus on teadmine, et me oleme alati üksi, me kogeme maailma läbi kõigi meele väravate, kogemuste spektri, mis on meile ainuomane, me ei saa seda kellelegi jagada, aga selle kogemuse täidetuses oleme me kõige ja kõigiga seotud. Me ei pruugi suuta seda kellelegi selgitada, aga need kes selle teekonna on läbinud, need teavad ja jagavad kogemust meiega vaikides. See, kes võtab teekonna ette olla üksinda, isegi kui ta on suhtes, kui tal on perekond, see alustab teekonda üksolemiseni. Üksinda olemine ei tähenda füüsiliselt üksi olemist, kuigi võime kasutada eraldatust, eraklikkust, et üksindust paremini mõista. Üksinduses olija on mõistnud, et ta ei saa kellelegi loota, kelleltki midagi oodata, aga mitte kibestunult, vaid läbi tingimusteta armastuse. Ta teab, et ta on üksi ja see üksindus on teekond Üksolemise kogemusse, kus kõik ühineb enese sees ja sisemine puzzle saab valmis. Eesti kultuuriruumis on inimestel tohutu kuuluvus grupi vajadus, nad peavad end ühte või teise huvigruppi sisse arvama, ometi eksisteerib kõigis ka vastandjõud ja armastus rahu, vaikuse ja üksi olemise vastu, mida pühalikult eesti kultuuri iseärasuseks loetakse, aga mida vähesed tegelikult praktiseerivad. Pea kõik eestlased ütlevad, et nad tahavad omaette olla, aga nad on seda võtmes, kus ei avata oma siseilma või kogemusi naljalt teistele, aga keegi pole omaette ehk üksi, valmis olema ilma kuuluvus grupi, identiteedi ja endale sobivate ideedega.
Kuidas puutub see kõik püha ema kogemisse? Ka püha ema võib muutuda turvalisuse otsinguks, kihiks, mis varjutab tegelikkust. Me võime luua illusiooni, selle asemel, et eneses olevat jõudu avastada, tahame me teda sildistada ja temaga luua samasuguse tingimustega suhte nagu teiste inimestega. Püha ema on tundmatu, me ei saa teda kunagi tõeliselt tundma, ometi avastusretk, võimatu missioon ja soov mõista on vajalikud selleks, et me saaks hakata nägema kõike, mis ei lase meil üksolemises olla. Tõelises üksinduses pole me eraldunud püha emast, ka palve kaotab tähenduse, sest kõik lihtsalt on. See aga ei tähenda, et me ei või palvet, rituaale või tänu kasutada, kui teeme seda mänguliselt ja teadlikult ega kiindu sellesse ega loo sellele tegevusele illusiooni peale on need imelised tegevused, mida oma ellu tuua.
Üks mu sõbranna sattus vaimses mahalammutamise kogemuses sellisesse null punkti, kus ta kaotas ära kogu tähenduse ning pendel viskas ta küünilisusesse, et kõik on mõttetu ja mitte millelgi pole tähendust. Ka see kogemus on ekstreemsus, tõde on alati keskel.
“Tõde on teetu maa, ja sellele ei saa läheneda ühegi raja, religiooni ega sekti kaudu. Tõde, olles piirideta ja tingimusteta, ei ole ligipääsetav ühegi teega ega saa olla organiseeritud.”
Krishnamurti
Kui sa oled selle palverännaku ajal loonud illusioone püha emast või loonud endale silte, rolle juurde, siis ei ole sa teinud valesti, see on osa protessist, me vahetame algselt vana uue vastu ja alles siis saame mõlemad maha visata, et tõde, mis on alati meiega olnud saaks välja paistma hakata. Nüüd on aeg lammutada ja taasavastada see energia ja vägi, mis lihtsalt on, ilma siltide ja lugudeta, kogemus, mis tuleb läbi sinu individuaalse kogemuse.
SELLE NÄDALA PRAKTIKAD
Hoides kesktelge, meele, keha ja tunde tasandi tähelepanu, küsi endalt “Kes ma olen?”
Tungigu see küsimus läbi kõigi kihtide, luba sellesse küsimusse kaduda, haihtuda, sulada. Kandku see küsimus sind intensiivselt kogu selle nädala. Isegi kui sa oled kunagi sellele küsimusele vastuse leidnud, siis küsi seda uuesti, luba sel küsimusel jõuda Kohale, päriselt kohale.
Avasta, mis on need kihid, need riided, mida sa kannad, mis on kõige enam su vastuse ees. Ehk märkad sa, et oled samastanud riigiga, kus pärined, mõne vaimse õpetusega, mõne idee või filosoofiaga, mõne projektiga, mõne teo või mälestusega endast.
Kes ma olen?
Võid selle küsimuse kõrvale proovida ka sama eesmärgistatud zen budismi koani: Milline oli mu nägu enne minu sündi?
KESKTEE | TASAKAAL
21.aastaselt läksin ma esimest korda 10.päevaks vaikusesse. Selle perioodi lõpuks, mis tundus kui igavik mõistsin ma tehnikat poolikult. Ma sain aru, kuidas negatiivsed mälestused ja mõtted mind mõjutavad ja suutsin õppida kuidas neid näha kui mööduvat ning mitte neile nii tugevalt reageerida. Tehnika idee aga oli mõista, et nii positiivsed kui negatiivsed mõtted, mis meid erutavad, mõjutavad viivad meid tasakaalust välja. Alles järgmiste vaikuselaagrite ajal mõistsin, kuidas positiivne tekitab selle mitte saamisel kannatust, sest see, mis meeldib tekitab kiindumust ja samastumist. Pikemal vaikuse perioodil, kus kogemused hakkavad taevalikumaks ja eriti müstiliseks muutuma on seda õppetundi veelgi raskem rakendada, õppida mitte nendesse kogemustesse ära kaduma, vaid jätkama tähelepanu praktikat, mis viib ülima tasakaalu ja terviklikkuse kogemusse. Ma mõistsin, et ookeaniks saamine, kõigega üheks sulamise kogemus on naisenergia väljendus ning terav kohalolu hoidmine ühel punktil on meesenergia väljendus, seega nende kahe koosmõjul saab inimene kogeda täiuslikku tasakaalu.
Õpetaja selgitas, kuidas me ei pea olema optimistid ega pessimistid, vaid me peaksime olema realistid. Meil ei ole vaja kõike ilustada ja roosade prillidega näha ning me ei pea ka kõike kritiseerima ja halvustama. Me märkame tihti, et paarides on enamasti üks, kes on optimist ja teine, kes on pessimist, see juhtub, sest need kaks hakkavad üksteist tasakaalustama. Isiklikult märkan ma samuti, et kõik suhted, mis on sügavamaks ja pikaajalisemaks kujunenud baseeruvad samal tasakaalu printsiibil, mina olen olnud naiivne, positiivne ja elujaatav ning partnerid mängivad vastandrolli ning näevad maailma kui kannatuste orgu, on tuleviku ja inimeste suhtes pessimistlikud. Kui hakkasin enese sees korrektuure tegema ning viskasin oma roosad prillid minema, muutus midagi ka minu partneris ning tal oli ruumi olla positiivsem ja rõõmsameelsem. Kui me mõlemad saame realistideks, siis saab ka pendeldamine ära kaduda ja mõlemad kannavad omadusi võrdselt.
Jõudude tasakaal
Aristotelesel on filosoofiline idee Kuldne Keskmine, mis aitab meil mõista, kuidas kogeda kuldset keskteed. Üks näide, mis aitas mul lahtimõtestada ausust, paigutab aususe keskele, ühele pendli poolele valetamise ja teisele poole toore aususe. Mul oli alati suur aukartus inimeste vastu, kes käitusid toorelt ausalt ning arvasin kaua, et see on aususe tipp, mida eneses välja arendada. Alles Aristotelese idee ja meditatsiooni abiga mõistsin, et aususel, mis asub kesk teel on küljes ka armastav heatahtlikkus ning ei ole vaja toore aususega teisi kogu aeg emotsionaalsest või mentaalsest tasakaalust välja tõugata. Lisaks aususele käsitleb Aristoteles kateisi vooruseid, näiteks julgust, mille ühe pendli pool on argus ja teisel pool hulljulgus. Aristoteles näeb voorust kui kesk teel olemist ning kui see omadus puudub oleme tasakaalust väljas ning kui me voorusega liialdame, seda rakendame üleliia, siis samuti kaotame me harmoonia. Lisan siia Aristotelese voorused ning pendli osad ning soovitan seda vaadelda, et analüüsida, kus on kaalukauss kaldu ja millised voorused meis on kuldsel keskteel.
Liiga palju Kuldne kesktee Defitsiit
Toores ausus Ausus Valelikkus
Hulljulgus Julgus Arglikkus
Liialdamine Mõõdukus Liigne askeetlikkus ja enese eitamine
Raiskav andmine Lahkus Kitsi olemine
Kiitlevus Väärikus Alaväärsus
Vulgaarsus (ülespuhutud eksponeerimine) | Suursugusus | Väiksus
Sobimatu huumor Tasakaalustatud naljakus Tuim viisakus, huumori puudus
Lipitsev sõbralikkus Sõbralikkus Tülinorimine, sotsiaalsuse puudumine
Liigne süü tundmine, piinlikkus | Auväärsus | Häbitus, südametunnistuse puudumine
Enamasti tekitab meis laengu või reaktsiooni see inimene, kes kannab vastand pendli poolel mõnda omadust, mis meis on samuti tasakaalust väljas, aga vastupidises suunas. Näiteks inimene, kes on väga sentimentaalne, kogu aeg arvestab teistega, aga teeb seda enda arvelt vihastab kellegi peale, kes on rohkem enesekesksem või arvestab oma vajadustega. Reaktsiooni tekitab pendeldajale ka inimene, kes on tasakaalus, sest ta peegeldab teisele tema tasakaalutust.
Samastamine
Maiade õpetustes on inimene tasakaalus siis kui ta pöörab võrdselt tähelepanu nii kehale, meelele, tunnetele kui vaimule. Ma arendaks nende ideed edasi. Täiuslik tasakaal tekib kui me ei samasta end enda keha, meele, tunnetega ning mäletame tõde, vaimu, üksolemist. Meie tasakaal ei kao kui avastame endalt uue kortsu või halle juukseid, me mõistame, et see on loomulik muutus, keha vananeb ja lõpuks sureb, samamoodi nagu iga tööriist või meie liiklusvahend, ta lõpetab ühel hetkel töötamise, aga ta on aidanud meil midagi valmis saada, parandada, avastada. Mida enam me elame teadmises, et me pole see keha aga see keha on meie tempel, seda rahulolevamad me oleme, sest meie rahu ei sõltu keha ilust, tervisest ega noorusest.
Sarnaselt kehale, vaadeldes meele tasandit, milliste mõtetega samastan enim, kas need on tuleviku projektsioonid või mälestused? Kas lendlen inspiratsiooni projektides ja ideedes ringi või olen päriselt kohal siin ja praegu, meeletasand rahus ja lõdvestuses? Kas sinu meeles eksisteerib aeg või ajatus?
Milliseid emotsioone koged kõige sagedamini? Kas on emotsioone, mis hoiavad sind mineviku mälestuses või elevust, mis tõmbab tulevikku ootama?
Ma ei ole see keha
Aga keha on mu tempel
Pole ka tunnete tõusud ja mõõnad
Need osutavad liimile ilmalikus kiindumuses
Ma ei ole meel ega mõtted
Aga kasutan neid, et jagada jagamatut
Ei ole ka tahe
Ometi on ta mu kompass ja teejuht
Ma olen, et olla
Olen Olemus, Vaimu üks silmadest
vaatamas tuumani jõudmise mängu.
Millise kehaga samastad sa ennast kõige rohkem, ehk millise keha muutuses tekib kõige lihtsamini tasakaalutus? Kas on need mõtted, mis sind endast välja viivad? Või suudab tundetasand sinu ümber draama või tormi tekitada, mis ei lase kogeda hetke? Või on keha muutus, vistrik näol või vanaduse märgid, mis tekitavad sisemist rahutust? Mis neist röövib teadmise vaimust ja üksolemise vabadusest?
Kõige olulisem aga on avastada seisund, kus me pole samastunud ja lihtsalt oleme ja kogeme. Olles avastanud selle seisundi on meie ülesanne seda kogu aeg endale meelde tuletada ja hakata oma päeva üha enam selles seisundis veetma.
Mehe ja naise vaheline tasakaal
Jagasin suhte olulised temaatikad 9. grupiks.
Esimene on füüsiline tasand, kodu. Oluline on mõista, et pole ühte retsepti, kuidas suhtes tasakaalu saavutada, sest vahel kannab rohkem naisenergiat mees ja vahel kannab meesenergiat hoopis naine, aga jagan siin tunnetuslikult, millised energiad, millega seotud on. See struktuur saab aidata peegeldada, kas ülesanded on jaotatud võrdselt või kannab üks partneritest liialt enese õlul. Füüsilise kodu ehitamise või soetamise eest vastutab meesenergia, samuti kõigi süsteemide toimimise eest nagu vesi, elekter, torud, turvalisus, küttesüsteemid. Naisenergia puhub kodule soojuse sisse, tunnetab kodu energeetiliselt, kas kõik on õigesti paigutatud, et poleks üleliigseid asju, mida ei kasutata, et oleks soe, hubane, armastav, avatud õhkkond. Naisenergia tunnetab värve ja materjale, ta dekoreerib, kaunistab, toidab ja tervendab kodu.
Järgmine grupp on teadmised. Meesenergia toob teadmised uutest tehnoloogiatest, teadusest, reaalsusest, poliitikast ja uudiseid välismaailmast. Naisenergia toob teadmised tervisest, toitumisest, ilust, loodusest, kuidas säilitada ja hoida ning uudised sisemaailmast. Üheskoos loovad nad tervikliku informatsiooni ruumi, kus on teadmine välismaailmast ja tarkus kuidas enda eest hoolitseda.
Oluline suhte sideaine on usaldus. Meesenergia loob usalduse kui ta on kindlameelne, kui naisenergia on emotsionaalses tormis või lainetab ringi, siis meesenergia jääb kindlaks kaljuks ning toob stabiilsuse. Naisenergia loob usaldust haavatavusega, oskusega siiralt südamest jagada ning hoida suhte siseseid saladusi. Naine loob südameruumi, et saaks toimuda sügavam jagamine ning mees loob kindluse ruumi, et emotsioonid ei saaks jagatut tasakaalust välja lüüa. Usaldusruumi loomisel on oluline, et mõlemad partnerid hoiavad suhte sisest informatsiooni ning ainult juhul kui ollakse kokkuleppinud, et soovitakse midagi jagada sõbra või terapeudiga luuakse avatus seda teha. Kui suhtes on konflikt, siis ei tohiks sellesse energiasse teisi segada, sest muidu tuuakse suhtesse võõrenergiat, ainult juhul kui ollakse ühelmeelel, et keegi saaks seda olukorda peegeldada või on kokkulepe, et mõni väga lähedane pereliige või sõber võib protsessis osaleda võib jagamine toimuda.
Igas suhtes on vajalik ühisosa, kooslooming. Kogemused, õpingud, reisid, matkad, avastused, mida paar koos kogeda saab. See aeg on äärmiselt vajalik, et õppida kuidas üheskoos toimida ja luua. Kooslooming võib olla ka kodu loomine, restaureermimime, erinevad hobid, muusika tegemine, tantsimine, mediteerimine, mis iganes teemad, mis mõlemale meeldivad, mida mõlemad naudivad.
Viies grupp on toetus. See on kõige keerulisem, sest eesmärk on, et me suudaksime end ise täielikult toetada, aga samal ajal on meil vaja olla enese suhtes aus ja mõista, kus me viibime, mitte mängida kangelast ja kannatada kui tegelikult me vajame abi ning samuti mitte teise abi ja toetust ära kasutada. See osa nõuab mõlemilt partnerilt, et tunnetatakse esmalt eneses, millal me vajame teise toetust, kuidas me seda vajame? Näiteks võib üks partneritest tunda, et ta vajab perioodi oma elus, kus tal on vähem kohustusi, et avastada uuesti, mis teda tegelikult liikuma paneb, mida ta elult soovib. Sel juhul saab üks partneritest jagada vajadust ajale, ruumile võibolla ka rahalisele abile selle perioodi vältel. Teine näide, üks partneritest teab, et teda toetab see, kui mõne perioodi vältel on vähem sotsiaalsust, vähem külalisi või külas käimisi, rohkem aega suhtele ja endale. Toetus võib olla materiaalne, füüsiline puudutus, et meid kuulatakse lõpuni, et meile antakse ruumi, et meile antakse vaikust. Toetus võib tähendada ka muutuse vajadust, kolimist ja liikumist. Oluline on aga, et me küsiks toetust südamest, mitte läbi egoistiku kihi, meele mängu. Samuti peaks olema meis mõistmine, et toetuse küsimine on ajaliseks perioodiks ning meie eesmärk on leida alati lahendusi, kuidas end ise kõige paremini toetada.
Materiaalsus ja küllus suhtes on teema, mis vajab igas suhtes kommunikatsiooni. Kui peres ei ole last, siis saavad mõlemad partnerid panustada suhte rahalisse poolde, panustada kodusse, ühistesse ettevõtmistesse ning heaolusse. Kui peres on laps, siis toob meesenergia koju külluse ning naisenergia liigub lapse suunal. Väga oluline on igas suhtes väljendada, kui palju on tegelikult suhtes küllust vaja. Mis on tõesti vajalik, mis võiks olla aga pole hädatarvilik ja mis on luksus ja ebavajalik laristamine. Kui selles küsimuses valitseb üksmeel on vundament paigas, et alati töötada ühise eesmärgi nimel, et vajalik oleks olemas ning kui on rohkem on see preemia ja tähistamist väärt. Iga aastaga tunnen, et ma vajan aina vähem ja vähem, meie pere eesmärk on luua toimivaid süsteeme, et saaks vähemaga hakkama ning et vajalik oleks olemas ilma töö tegemiseta ning kui tahame lisa siis loome projekte, et seda teostada. Selles küsimuses on tore üheskoos analüüsida, kus kaardistatakse ära mõlema vajadused ning luuakse eesmärk. Selline lahtimõtestamine aitab nähtavale tulla vajadustel aga ka unistustel ning sellest kerkib ühine teostamise jõud.
Materiaalsuse kõrval on vajalik ka vastandsuund vaimsus. Mõlemad vastutavad enese vaimse tervise eest ning mõistavad, et teine inimene ei saa neid kunagi õnnelikuks teha. Rahu ja õnn saavad eksisteerida inimeses, kes on sisemiselt terviklik. Me saame oma partnerile jagada praktikaid ja filosoofiaid, aga see on tee, mida igaüks peab iseseisvalt käima ning ei ole oluline läbi, mis võtmete me areneme, pole vajalik, et me käiks sama vaimset teekonda, aga on oluline, et me austaks teise võtmeid ja tööd endaga. Naisenergia toob vaimsetesse praktikatesse liikuvust ja mitmekülgsust, meesenergia toob tahtejõudu, järjepidevust ja eesmärgi kindlust.
Kaheksas grupp on seksuaalsus. Iga paari vaheline keemia on erinev, kõige tähtsam on aga, et mõlemad saaksid väljendada oma tõde, et kumbki ei peaks allasuruma, mis on tema jaoks vajalik või käituma ebaloomulikult eneses olevatele impulssidele. Seksuaalsus on muutuv, on perioode, mis on kui mesinädalad, on perioode, kus üks vajab lihtsalt kaisutamist ja hoidmist, on perioode, kus avastatakse, mis sütitab tuld ning perioode, kus katsetatakse sügavamaid hingeühenduse meetodeid. Kõige olulisem on taas kommunikatsioon, jagamine kus me just praeguses hetkes oleme, mida me vajame ja kuidas me saame üksteist läbi seksuaalsuse tervendada ja väestada. Seksuaalsus saab meile väga palju ka üksteise psühholoogia kohta õpetada, kui ühel partneritest on kontrollivajadus ja väga palju kohustusi siis võib ta voodis vastupidist vajada, et ta partner võtaks kontrolli enda kätte. Selliseid nüansse jälgides saab tervenemine alata. Oluline pole pakkuda järjepidevalt teisele seda, mis temas olevaid puuduseid täidaks, vaid üheskoos katsetada, jälgida, mõista, miks mingid vajadused tekivad, miks erinevad ihad nii väljenduvad, lubada neil väljenduda kohalolus, et saaksime neist õppida ja siis puuduse lahustada.
Viimane teema on konflikti lahendus meetod. Igas suhtes on momente, kus arvamus on erinev, kus tekib laeng, sest me oleme enda kõrvale leidnud inimese, kes on tulnud meile peegliks ja õpetajaks, seega iga konflikt on võimalus liikuda uuele tasemele üheskoos. Kui me õpime nägema konflikte kui õppetundi, võimalust tervenemiseks, siis konflikti saabudes saab paar kasutada analüüsi meetodeid, et mõista, mida see situatsioon õpetama tuli. Muidugi on igal konfliktil laeng ning sel momendil mil laeng on aktiivne ei saa lahendust sündida ja õpetust vastuvõtta. Iga paar peaks sel puhul avastama parimad meetodid kuidas kõigepealt laeng lahustada, et siis rahulikult avastada, mida see konflikt meile öelda tahab. Meetod võib olla, et konflikti saabudes võetakse aeg maha ja mõlemad on mõnda aega omaette ja avastavad, mis neis reageeris ja miks. Meetod võib olla ka, et mõlemad tulevad oma rollidest välja ja vaadeldakse olukorda kui kellegi teise elu ning analüüsitakse. Iga olukord on erinev ja seetõttu ei saa kokkuleppida kuidas me tulevikus käitume, aga paar saab luua ühise vaate konflikti, et seda ei nähta kui ebaõnnestumist, vaid kui võimalust või arvutimängu ühe taseme lõpubossi, kelle võitmisel saab paar uuele tasemele tõusta. Mõlemad partnerid peaksid teadma, mis neid kõige kiiremini aitab, et rahuneda. Ühel võib see olla vaikus ja meditatsioon, teisel loodusesse minek, kolmandal muusika tegemine või kuulamine, neljandal mõistusega analüüs ja märkmikusse kirjutamine.
SELLE NÄDALA PRAKTIKAD
Mittesamastamine keha, meele ja tunde tasandiga, jälgime, aga ei jää kogemustesse kinni, ei lase mõtetel, emotsioonidel enda elu juhtida.
Tasakaalu analüüs võttes abiks Aristotelese süsteemi. Kui oleme suhtes siis saame luua ka suhte analüüsi 9 grupi süsteemi läbides, aga saame kasutada neid teemasid ka isiklikult, mõtestades need läbi oma vajaduste järgi.
Sellel nädalal loome, teeme kõike eesmärgiga luua tasakaalu eneses ja enese ümber.
KANNATUSEST VABANEMISE RETSEPT
Miks meil tekib kannatus?
Kui me ei võta kogetut vastu vahetult ja ootusteta ning soovime, et kogemus, kus oleme oleks erinevam sellest, mis on -mkogeme kannatust. Kannatuse peamised põhjused on, et soovitakse midagi, mida pole või ei taheta kogeda seda, mis on. Valu korral kannatame, sest ei taha valu kogeda või kortsu ilmudes näole ei mõista elu muutumist ning soovime aega tagasi pöörata ja seda peita. Kui hetk on täiuslik tahab osa teadvusest seda kinni püüda, hoida ning kui see moment on läbi hakkab miski seda taga igatsema jällegi kogedes kannatust.
Kogu kannatusest vabanemise retsept baseerub ideel, et me õpime võtma iga hetke vastu täielikus kohalolus, mõistes surma, mõistes, et kõik on alatises muutumises ja tänu sellele elame ootusteta ja rahus. Valu korral oskame jääda valu vaatlejaks, me tõdeme, et valu on, aga me teame, et miski ei jää kestma, sest me mõistame igahetkelist muutumist. Me saame vaadelda valu kui kõrvaltseisja, võime keskenduda valu keskmesse ja valu liikumisega kaasa minna. See viib lõpuks avastuseni, et kõige taga on vaid vibratsioon, esmalt osakeste liikumine, mis loob meile näilised vormid ja keha, aga kõige selle taga on lõpuks avarus ja vaikus.
Me võime seda lugeda ja mõistusega mõista, aga see ei toimi intellektuaalsel tasandil, sest kui kehaline valu tekib siis on reaktsioon koheselt seal ning pelgalt mõistusega seda allasuruda on raske ja see ei lahendaks olukorda. Ainus, mis aitab meil õppida elama sellest lähtepunktist on läbi kogemuse selle uue eluviisi sisse treenimine. See tähendab iga hetkelise kohalolu hoidmist ja avastamist, millega me samastame ja kuidas end samastustest lahti haakida.
Esimene samm selles töös on keskendumine, sest kui me ei suuda tähelepanu punkte hoida, siis hüppab meel koguaeg minevikku ja tulevikku ning meil puudub võimalus hakata kogema peenemat reaalsust. Mida tihkemas reaalsuses me elame, seda enam kannatust. Kui inimene kogeb end vaid kehana, vaid kindla riigi kodanikuna ja muude siltidena siis teda kannatama panevaid faktoreid on palju. Mida enam oleme me vahetus kohalolus seda enam me võtame vastu kogu toimuvat nii nagu ta on, mõistes pildi, nähtu näilisust.
Kui keskendumine hakkab jõudma faasi, kus me suudame ilma projektsioonide ja mälestustesse kinni jäämiseta olla hetkes juba üle 10 minuti, siis saame hakata päriselt kogema peenemat tasandit eneses, kus hakkame mõistma metafüüsikat kogemuslikult ja elame teadmises, kuidas kõige oleva taga on vaid muutuvad lained ja vibratsioonid.
Retsept
Soovides ellu tuua peenema tasandi tajumist, võiksime eesmärgiks võtta vähemalt paaril korral päevast maha istumise, kus me peatame kogu tegevuse ja lihtsalt oleme ja kogeme end selles kehas. Lihtsaim on keskenduda hingamisele ning nina alusele alale ning jälgida, mida me seal tunneme?
Kas kogeme hingamisest tingitud õhuliikumist, või temperatuuri selles piirkonnas? Kui keskendume aina valvsamalt ja ainiti sinna alale siis hakkavad füüsilised aistingud vaikselt rohkem ja rohkem energeetiliseks muutuma ja me siseneme vibratsioonide maailma. Me tunnetame sellel alal pidevat liikumist. Kui meel puutub kokku keskenduva alaga, siis tekitab see samuti puudutuse, mida on võimalik kogeda. Meele ja keha vaheline puudutus ongi juba peentasandi märkamine.
Sellist keskendumist läbi viies hakkab meel puhastuma ja tühjenema, pikaajalisemal praktiseerimisel hakkame märkama meelemustreid, näiteks avastame erinevaid kiindumusi erinevatesse toitudesse, hetkedesse, kogetusse või märkame mälestusi, kuhu oleme kinni jäänud ja kus alateadvuses miski koguaeg seda kogemust kordab. Me märkame ka fantaasiaid, stseene, mida meel loob ja õpime enda psühholoogiat tundma. Alguses on kogu müra palju ja seda kaardistada keerulisem, vaikselt hakkavad kindlad mustrid korduma ja lõpuks vaid üksikud teemad. Kui me avastame, et meel on kuskil tuleviku või mineviku kogemuses kinni, tuleme tagasi tähelepanu juurde ning see tekitab igakord impulsi, kus me võtame sellelt mustrilt jõu ära ja arendame kohalolu.
Buddha õpetused jaotuvad paljudeks erinevateks harudeks. Theravada haru tähendab vanemate (vanade tarkade) õpetust, kus fookus on meditatsioonil ja praktikatel, Mahayana tähendab suurt sõidukit või vahendit, kuhu alla kuuluvad zen budism ja erinevad pühendumise, Buddha kummardamise praktikad ja peamiselt teooria. Vajrayana ehk välgu sõiduk toob fookusesse maagilised praktikad ja tantra õpetused. Viimaseks on Tiibeti budism Dzogchen, mis tähendab suurt täiuslikkust, mille praktikad on kõige intensiivsemad ning seda peetakse kõige otsesemaks teeks valgustumiseni. Igas spirituaalses koolkonnas on siseringi õpetused ja välised üldisemad õpetused. Budismi harusid võib samuti näha kui ringe, kõige üldisem ja välisem on Mahayana, mis annab edasi teooria, olulise vundamendi eluks. Järgmine ring on Theravada, mis annab teelisele juba rohkem praktikaid ja nõuab suuremat tahtejõu rakendamist. Veel sügavamal siseringil on Vajrayana ja Dzogchen, mida tasub praktiseerida neil, kes on juba õppinud meelt valitsema ja suure hulga alateadvuse müra ära lahustanud, viimase kahe hulka kuuluvad ka seksuaal alkeemia praktikad.
Theravada budismi haru Vipassana õpetustes on tehnika, mis aitab keskenduma õppida ja mille eesmärgiks on samadhi kogemine ja pikendamine, seda kutsutakse ānāpāna tehnikaks, mis tuleb pali keelsest sõnast “ānāpānasati”, mis tähendab hingamisest teadlik olemist. Esimene retsepti osa ongi keskendumise rakendamine.
Lisaks keskendumisele vajame retsepti tehnikat, mis annaks meile kogemusliku teadmise tõest. Jeesuse esimene õpetus on: “Armasta Jumalat üle kõige, ning armasta oma ligimest nagu iseennast.” Ma tõlkisin selle õpetuse endale arusaadavasse keelde: “Armasta tõde üle kõige ehk vali igas momendis tõekogemine ning ela üksolemise teadmises”.
Kuidas kogeda tõekogemust ja üksolemist iga hetkeliselt? Elu jooksul leiab igaüks, kes seda otsib endale võtmed, mis teda tõe kogemusse aitab jõuda, minu jaoks on see olnud pikaajalisem vaikuse periood, kus praktiseerida vipassana tehnikat. Vipassana tähendab selgelt nägemist, kogemist. See tehnika aitab meil kinnitada kogemust, kus jälgime kogu elu kui filmi, mõistame kogemuslikult kuidas kõik on väljaliselt ühenduses ning kogeme kõige igahetkelist muutumist. See tehnika haagib meid lahti samastamisest ning saame iga hetke kogeda vahetult.
Vipassana tehnika puhul hakkame me keskenduma alguses keha pealispinna peal olevatele sensatsioonidele, me keskendume ja vaatleme, jälgime, mis erinevates kohtades kehas toimub. Mida rohkem keskendume seda peenemat tasandit hakkame kogema, kuniks keha pealispinnalt liigub tähelepanu ka keha sisse, kogedes kõike vibratsioonina. Soovides seda tehnikat proovida, soovitan esmalt alustada nina ja suu vahelisest alast ja luua keskendumise punkt, mida jälgida. Kui oled seda mõnda aega teinud võid tähelepanuga liikuma hakata ning avastada kõiki ülejäänud keha osi umbes 3cm ala kaupa. Proovi tajuda kõige peenemat tunnet erinevates piirkondades, peatu erinevates kohtades kuniks koged midagi, see võib olla sügelus, temperatuuri kogemine, õhu liikumine, tähelepanu puudutus, valu või mõnu aisting.
Pikemal perioodil vipassana praktiseerimine hakkab meid aina sügavamatesse kihtidesse juhatama, kus me kogeme väga erinevaid tajusid, müra, energiat, mis selle jälgimisel ja mitte reageerimisel puhastub ja lahustub.
Kõige olulisem selle tehnika puhul on, et me jälgiks kõike, mis toimub ilma hinnanguteta, reaktsioonideta, vaid vaatleks seda kui teadlane - kõrvalt. Teine oluline osa on, et me kogu aeg hoiaks teravat tähelepanu sellel momendil, mõistes, et iga hetk võib tulla surm, kõik muutub kogu aeg. Neid kahte fookust hoides saame samastamisest lahti ja jõuame aina lähemale enda loomulikule seisundile ja olemusele.
Retsepti olen lisanud ka analüüsi, kõik, mis hakkab meele tasandile ilmuma annab meile informatsiooni psühholoogias valitsevatest mustritest. Kui märkame palju sarnaseid mõtteid siis teame, et see on tugev muster ja saame seda ka analüüsida: kus see tuleb, kus see sündis, mida see mu ellu loob? Lisaks analüüsile kasutan ka püha ema palvet, ühendust, et vabaneda sisemisest segadusest ja mürast.
Kokkuvõte retseptist:
10 spl keskendumist
20 spl surma mäletamist ja teravat kohalolu
15 spl reaktsioonideta vaatlust, jälgimist, tasakaalu
Lase sellel kõigel seista ehk praktiseeri seda, kogudes informatsiooni analüüsiks.
10 spl analüüsi
5 spl palvet
15 spl kõige kogetu integreerimist igasse hetke
Retsepti järgides saame hakata elama iga hetkeliselt tõekogemuses ehk nägema läbi näilisust, mõistma, et meie meeled ei anna meile kogu pilti reaalsusest ning kogema end osana väljast, kõigist ja kõigest ehk elama üksolemises.
Hääl ja mantra
Kui meie pea on mõtteid ja müra täis või emotsioonid käivad üle pea siis võime kasutada ka intensiivsemat praktikat nagu mantra laulmine või vokalisatsioon. Vaikus ja sisekaemus aitavad meil tühjeneda ja lahustada mustreid. Hääl ja mantra töö loovad meie ümber geomeetrilisi välju, mis saavad meid väestada, jõudu anda või erinevaid kogemusruume ja õpetusi pakkuda. Vaikuse eesmärk on nirvana, mis tähendab küünla ära puhumist, igasuguse liikumise ja aktiivsuse lõppu, täielikku rahu. Hääletöö aga liigub vastupidises suunas, ta loob, ta paneb liikuma. Seega olenevalt, mis on meie eesmärk ja mida me taotleme, saame me kasutada kas vaikuses tühjenemist või häälega väestamist.
Kui kogeme, et energia on paigalseisus ning ei liigu meis loomulikult ringi, siis võime vokaliseerimise praktikat teha, kus häälime erinevaid häälikuid.
Üks praktika, mida olen aastaid teinud ja mis alati kõik mõnusalt liikuma paneb on ruuni vokalisatsioon:
( I ; E ; O ; A ; U ; M ; S ) Võid häälikuga koos kas kasutada ruuni asendit või kujutluses ühenduda tšakratega ( I on kroon tšakra ja kolmanda silma tšakra, E on kurgutšakra, O on südametšakra, A on südametšakra avaja, U on päikesepõimik, M on sakraaltšakra ja S juurtšakra), mina teen tavaliselt 3, 7 või 21 kordust olenevalt vajadusest. Kui teed praktikat looduses siis soovitan ühendada häälikud ka loodusega ja leida resonants. Näiteks I on taevaga seotud, E puude latvadega, O veekogudega, A mägedega, U teeradadega, M maapinnaga ja S juurtega.
Iga mantra kannab erinevat geomeetrilist välja ning kui me pikema perioodi vältel mantra praktikaid teeme siis kaotame ära oma loomuliku mustri ja asendame selle mantra väljaga. Kui see on meie eesmärk kanda jõulist mantra rüüd enda ümber kaitseks ja toeks, siis peaksime valima mantra, mis meie eesmärki toetaks. Kui me soovime tühjeneda ja mõista peen tasandeid ja sügavamat tõekogemust, siis pikema ajalisem mantra töö muutub meile takistuseks. Isiklikult olen teinud pikema ajalisemat tööd kolme mantraga, mis on muutunud õpetajateks ning andnud väga olulised kogemused edasi. Aeg ajalt toetan end mõne mantraga, aga kogen, et minu elus neile enam nii olulist rolli ei ole kui varem, sest eesmärk on muutunud.
Kui soovid õpetajat, kes aitab luua tugeva energiavälja, et oleks jõudu pürgida aina sügavamale ja kaugemale, ületada kõiki teadvus seisundeid, siis soovitan mantrat
GATE GATE PARAGATE PARASAMGATE BODHI SVAHA
Tähendus: Ületa, ületa, mine veel kaugemale, ületa kõik, et puhata tões.
Go beyond, go totally beyond and reside in enlightenment.
Tavaliselt lauldakse mantraid 108 korda ja kasutatakse selleks malat ehk kaelakee abi, millel on 108 pärli\helmest. See mantra on päris karmikäeline õpetaja ja võib viia väga plahvatusliku ja šhokeerivasse kogemusruumi, soovitan selle mantraga olla väga hell, teadlik ja alandlik (humble).
Teine mantra, millega olen tööd teinud on kaastunde mantra, mis aitas mul avada kogemuse üksolemiseni ja ligimese armastusele.
LOKAH SAMASTAH SUKHINO BHAVANTU
See tähendab: Olgu kõik olendid kõigis maailmades õnnelikud ja vabad kannatustest.
Ükskord sõitsin autos, kus juht oli kuri ja närvis, aga ei saanud takistada tema sõitu, hakkasin mentaalselt seda mantrat laulma ja atmosfäär hakkas muutuma ja juht rahunes. On olukordi, kus saame luua rahunemise välja, et tuua vajalikku muutust.
Kolmas mantra on tervenemise mantra, mis on aidanud olukordades, kus on olnud kehaliselt valus, keeruline, raske. See mantra on abiks olnud paastumise nädalatel ja intensiivsetel praktika nädalatel, kus keha on suure koormuse all.
TAYATA OM BEKANZE BEKANZE MAHA BEKANZE RADZA SAMUDGATE SOHA
Mis tähendab: Et, kõik, kes on haiged saaksid haigusest vabaks.
Mantraid on väga palju, igal ühel neist on erinev funktsioon, mõni tervendab, mõni väestab, mõni tekitab meie ümber kaitse. Kui tunned kutset mantraid kasutada, soovitan esmalt teha uurimistööd, mida mantra loob, enne kui sellesse täielikult pühendud.
Soovitan ka kaitsemantrat, eriti kui läheme rahvarohketesse kohtadesse, et hoida enda energiat või kui õpetame, koolitame ja oleme rahva ees.
HELION MELION TETRAGRAMMATON
Selle mantra lõpuks lood kujutluses viisnurga enda ümber.
SELLE NÄDALA IGAPÄEVASED PRAKTIKAD
Igahetkeline kolme keha (füüsiline, tunde ja meele tasand) tähelepanu.
Istu vähemalt kaks kord päevas maha ja katseta anapana tehnikat, pole oluline kui kaua, peaasi on peatus päevas. Avasta kui peeneks sa saad tähelepanuga minna. Kui tunned, et mõni mantra toetaks su kogemust, katseta ka neid.
Soovitan dokumentaalfilmi “Kumare” - sa oled ise enda guru.
"Kumare":
https://youtu.be/jcxLl6Ndr04?si=CBhMgxyOvc9JWNns
RAAMATU EESMÄRK
Raamatu eesmärk on lugejal aidata ehitada sisemine tempel, kus ühenduda eneses olevate jõududega, mis neid edasises elus toetaks. Kirjutiste jooksul purustame illusioone, kaardistame sisemisi kogemusi ning mõtestame lahti erinevate religioonide ja kultuuride sümboolikat püha emast. Vaatleme kogu vaimsust läbi elektri, magnetite seaduste ning metafüüsika näidates, et kõik müstiline on tegelikult midagi väga lihtsat ja loomulikku. Iga religioon on kasutanud sümboolikat, mis selle aja inimestele mõistetav on, mis energia liikumist, loodus seaduseid ja kosmoloogiat väljendab. Iga lugeja hakkab seda raamatut lugedes käima läbi oma palverännakut, mõtestama usu jõudu, pühendumist, enese tugevusi, nõrkuseid ning looma oma elus tasakaalu, lisaks sellele saab temast leiutaja, kes ehitab sisemist templit ning hakkab välja tooma Eesti juurtarkust. Püha ema on üks häälestus viisidest, et avaneda eneses elavale väele, seda hinnata ning õppida toetama enese potentsiaali avaldumist.
Raamat koosneb 9 osast, hetkel on valmis 6 osa, mis on umbes 140 lk - sellele lisanduvad erinevate kultuuride ja religioonide müüdid ja lood, mis aitavad ilmestada kuidas iga religioon on kui kiir, mis väljendab sama päikest.